Kauplus avatud
E-R 9-18
L 10-14

Väike-Patarei 5, Tallinn
tel. 5306 1223
info@majatohter.ee

Pingupapp

91,00

Kategooriad: , Silt:

Kirjeldus

Pingupapp on traditsiooniline seinakattematerjal mis on puitmajas heaks alternatiiviks kipsplaadile.

Pingupapi paigaldusvideo:



Artikkel pingupapist

Kalevi Järvinen

Pingupapp ja selle kasutamine 20. sajandil

Paberi valmistamise käigus puidumassist pingupapi tootmist alustati 1860-aastatel. Pandi tähele, et see materjal sobib hästi lae- ja seinapindade värvi- ja tapeedialuseks pinnaks. Pingupapi tõeline valitsemisaeg, mis sai alguse 19. sajandi lõpus, kestis kuni 1950-aastate keskpaigani.
Kaasajal räägitakse jälle traditsioonilisest pingupapi kasutamisest. Traditsioonid on vahel isegi ülemäära ausse tõstetud, sest sajandi jooksul toimunud muudatused on tähelepanuta jäänud. Kui arvestada 20. sajandil töömeetodites ja materjalides toimunud muudatusi, võib täheldada, et traditsioonilisus kui selline on üsna veniv mõiste. Sajandi jooksul tööjuhendites ja materjalides toimunud muudatused on selgeks tõendiks, et oma konkurentsivõime säilitamiseks peab pingupapitöö ka kaasajal suutma uueneda.

Sajandi esimesed kümnendid

Töövõtetes ei ole sajandi esimeste kümnendite jooksul kuigi suuri muudatusi toimunud. Liimimiseks kasutati rukkijahu ja luuliimi abil valmistatud kliistrit. Tuli ette, et kliistri valmistamiseks tarvitati ka nisujahu.
Naelalint valmistati masinapaberist, painutades paberi kahekorra. Parimal juhul nurki natuke õgvendati, aga enamasti naelutati papp peale aluse järgi. Peale naelutamist liimiti nurkadesse kahekordsest masinapaberist tugevdus.
Laia peaga papinaelad hakkasid rõhknaeltega konkureerima juba vähemasti kolmekümnendatel aastatel. 1937. aastast on teada juhtum, et pingupapi kinnitamisel kasutati papinaelu. Talumaja kõik toad, välja arvatud peretuba, olid just niimoodi kaetud. Papi tugevust väljendab rebenemine naelte kohalt. Rebenemist ei hoidnud ära ka mitte naela lai pea, kui naelad olid üksteisest 5-6 cm kaugusel.

1940 ja –50-aastad

Sõjajärgsetes ehitustöödes algas rullpapi kasutusaeg. Need maalermeistrid, kelle sissetulekud papitööde oskustest sõltusid, on nüüd juba vanad mehed. Töö praktiline teostus ja juhised olid ka siis omavahel mõnevõrra vastuolus.
Samas ei olnud need juhised nii valed kui praegu antud juhised. Viimati koostatud näpunäiteid järgides sujub töö aeglaselt ja ebaõnnestumise oht on suur.
1940-50-aastad tõid kaasa tselluloosikliistri. Perioodi algul usaldati papi kinnitamisel siiski enam omavalmistatud kliistrit.
Sageli juhtub, et uus tekitab alguses võõristust. Tselluloosikliister ei jõudnudki omavalmistatud kliistrit paksemate pappide kinnitamisel välja vahetada, kui pappide kasutamine juba sama hästi kui lakkas.
Kui turule saabus valmis naelutamislint, masinapaberist valmistatud naelutamislindi rebimine lõppes. Nurkadesse paigaldatavad nurgapapid tegid töö lihtsamaks ja kiiremaks. Valmis rõhknaelad olid varasematele naeltele juba tõsiseks konkurendiks. Rõhknaelte populaarsust on kerge mõista. Naelad olid puhtad, ei määrinud käsi nagu varem kasutatud naelad. Neid on kergem käsitseda, sest uut tüüpi rõhknaelad olid teravamad. Ainul liimitud vuukide “traageldusnaelutus” tehti veel traditsiooniliste naelte abil.

1950-aastatele järgnenud aeg

Pingupapi kasutamine siseseinte ja lagede kattematerjalina hakkas 1950-aastate lõpus kiiresti populaarsust kaotama. Sellele ajale järgnenud aastakümnete jooksul on pingupappi kasutatud vähesel määral ja enamasti restaureerimistööde käigus.
1990-aastad tõid kaasa mõningase elavnemise. Ainus probleem oli, et õiged meistrid ja juhised puudusid. Sajandi alguse traditsioonist olid alles ainult tolleaegsed naelad, kuid sellest hoolimata peeti traditsioonilisi töövõtteid ikkagi väga heaks.
Veel 1950-aastatel kasutati pingupappi, mille kaal oli 450 g/m2. 1970- ja 80-aastatel peeti sobivaks papitüübiks materjali kaaluga 300 g/m2. Kvaliteedinõuet karmistati 1990.a., siis määrati materjali kaaluks 330 g. Liimina kasutatakse kaasajal tooteid, millel selget keemilist määratlust ei olegi. Ka naelutamislint on teistsugune, kui 1950-aastatel kasutatud.
Kuidas siis kaasajal traditsioonilist pingupapitööd defineeritakse ja tehakse?
Ka pingupapitöö peab edasi arenema. Kuid sellest hoolimata peaks vähemalt arhitektuuriväärtuslikes kohtades püüdma kasutada ajastule omaseid meetodeid nagu ka teiste pinnatöötlustööde puhul.

Sajandivahetus

Suurem osa möödunud sajandi pingupapitöödest saab olema erialaste oskuste harrastajate ajalugu. Juhiste koostajatel ununeb kergesti, et traditsioon lähtub ikkagi oskajatest.
Puudulikud ja osaliselt ka valed kinnitusjuhised on ebakindlust veelgi suurendanud. Ka pingupapi niisutamisest on teatud juhtudel loobutud ja on tuldud välja isegi sellise väitega, et pingupapp ei peagi ajalooliselt liiga sile olema. On tõesti nii, et pingupappi kaaluga 300 g/m2 on raske selliselt niisutada, et papp kuivades ei praguneks. Pragunemise põhjuseks on tihtipeale liiga lühike niiskumisaeg või liiga suur veekogus.
Samasugune, teadmatusest tulenev traditsiooni aus hoidmine on viinud lausa selleni, et ka nurgad on tahetud ümaraks kujundada. Nurkade ümaruse on põhjustanud hoopis lohakalt kinnitatud tapeet. Tapeedikihtide all on enamasti nõuetekohaselt kinnitatud pingupapp.
Pingupapi suhtes on trend praegusel ajal õnneks positiivsemaks pöördunud, sest 2000.a. sügisel saabus turule see ainus ehtne ja õige pingupapp (450 g/m2).

Vana pingupapi parandamine

Kinnituskoha järeleandmine on pingupapi lõdvenemise kõige olulisem põhjus kuivades ruumides. Nii väikestel kui ka suurtel aladel on kasutatud ühe naelarea naelutamist sama naelatihedusega. Naelte kasutamisel ei ole arvestatud naelarivi tõttu suurtele aladele tekkivat koormust.
Rebenemist tuleb enamasti ette uste ja akende nurkadest. Põhjuseks on eranditult naela järele andmine. Rebenemise ja lõdvenemise põhjused tuleb alati enne remontima hakkamist välja selgitada, samuti tuleb välja uurida papi seisukord. Vana, hapraks muutunud ja liiga õhukest pappi ei tasu parandada.
Pingupappi parandatakse selliselt, et lõdvenenud ala eemaldatakse (lõigatakse välja) ja niisutatakse. Kui võimalik, niisutatakse pappi pihusti abil seinapoolselt pinnalt, siis on niisutamine tõhusam. Papi pinda kattev värvikiht või kliistrit sisaldav tapeet raskendavad papi väljavenimist. Uuesti kinninaelutatud kohad kaetakse pingupapist välja lõigatud ja servadest õhemaks lõigatud papitükkidega. Pragude kohad lapitakse olenevalt olukorrast kas prao alla või peale liimitud pingupapiribadega. Peale liimitavat lappi tuleb servadest õhemaks lõigata.

Pingupapi tapeetimine

Pingupapi tapeetimisel tuleb tapeedirulli kinnitusjuhised hoopis lugemata jätta. Tapeedi kliistriga katmisele järgnevaid venimisaegu ei ole. Tapeedi ja pingupapi venimine peavad toimuma üheaegselt, vastasel korral tuleb tapeet kuivamisel papi küljest lahti. Liiga kaua kliistriga kaetult seisnud plasttapeetide lahtitulek on sage nähtus.
Pingupapi tapeetimisel tuleks eelistada pabertapeeti, mille paanid paigaldatakse traditsiooniliselt pealistikku. Kõrvuti vuukide kasutamine kõrgetel ja suurtel seintel on probleemne, sest kliistriga niisutatud alus hakkab tapeedi paigaldamise ajal venima. Tapeet harjatakse kinni tapeediharjaga, liistud selleks tööks ei sobi.
Tapeedipaani paigaldamisel on kõige olulisem samm töö alustamine. Tapeetimist alustatakse enamasti nurgast. Loodimisnööriga kontrollitakse seina kallet. Peale esimese tapeedi kliistriga katmist lõigatakse nurgapoolsest servast väike riba. Riba laiuse määrab ära nurga kalle. Lõigatud tapeediriba paigutatakse nurka selliselt, et nurga kummalgi poolel on tapeeti nii palju, et tapeedi kinnitamist võib alustada püstloodis. Kui kasutatakse pealistikku vuuki, püütakse tapeedipaanid paigutada valguse suunast kaugemale.

Pingupapi kinnitusjuhised aastatuhande esimeseks aastakümneks:

Tarvikute meelespea

– pingupapp 450 g/m2
– nurkades kasutatavad papinurgad
– tulemüüride servadesse kinnitatavad kõvaplaadiribad
– naelutamisriba
– väikese peaga rõhknaelad, suurusega 20 mm
– rõhknaelad
– liimisegu, näiteks Eri Keeperi kuivamiskiirust vähetakse valmis segatud tapeedikliistriga (Eri Keeperi asemel saab kasutada niiskuskindlat PVAd)

Segamisvahekord: 1 l Eri Keeperit ja 1-2 dl lahustatud kanget kliistrit. Liimisegu lahjendatakse vajadust mööda veega.
– plastkilet.

Ettevalmistavad tööd
1. Serva- ja põrandaliistud eemaldatakse. Kui katuseliistude eemaldamine on keeruline nt. liistude purunemise või täiendava värvimise vajaduse tõttu, võib naelarea katta liimitud ja alumisest servast õhemaks lõigatud papiribaga.
2. Välisseinte palkide vuukide ning uste- ja aknaraamide toppimine vajadusel.
3. Seinte vajalik õgvendamine
4. Elektripistikute asukohtade tähistamine näiteks peata naelkinnitusega.
5. Pindpaigalduse kasutamisel paigaldatakse juhtmete, karbikute ja lülitite kohale tuleva papi alla vajadusel kinnituslauad.

Üldjuhised paigaldamiseks

Papil peab laskma peale niisutamist vähemalt 5-6 tundi imenduda. Seejärel on papp seina löömiseks valmis. Servadest kinni liimitav papp on kasutusvalmis alles 8-10 tunni möödudes. Kui papp ei ole piisavalt veninud, tekivad liimitud servadesse väljaveninud kohad.

Ühtlaselt kuivanud papis ei teki kuivamise ajal rebenemist põhjustatud pingeid. Niisutatud ja kilega kaetud ning ülestikku laotud papid säilivad kasutuskõlblikud kaks-kolm ööpäeva. Kui niisutusaeg on piisavalt pikk ja niisutamine on sujunud nõuetekohaselt, on pingupapi rebenemine kuivamise käigus üsna ebatõenäoline.

Ühtlaselt niisutatud papp hakkab paigaldamise käigus kiiresti kuivama, seepärast ei tohi ruumis tekkida tõmmet. Papi kiire kuivamise tõttu naelutatakse kogu papp seinale kinni umbes 30 cm vahedega. Alles peale seda lüüakse naelad sisse lõplikku tihedusega. Vajadusel võib papi kuivamise aeglustamiseks seda kinnitamise ajal uuesti niisutada.

Põrandale laotatakse kile selliselt, et papivirna servadesse jääb umbes poole meetri jagu kilet. Pappi niisutatakse rulli avaneva halli poole poolt suure looduslikest harjastest valmistatud maalriharjaga. Niisutamiseks kastetakse hari vett ja pritsitakse harjale jäänud vett fotol 1 kujutatud viisil papile selliselt, et pind oleks ühtlaselt väikestest veepritsmetest täpiline.
Kõik papid lõigatakse peale niisutamist parajaks, jättes umbes 5 cm varu. Parajaks lõikamiseks kasutatakse lauast tehtud joonlaua kujulist lõikelauda. Lõikelaud paigutatakse lõikejoonele ja papp tõmmatakse papirullist lõikelauda pidi pooleks. Peale seda keeratakse papivirn selliselt, et valge pool on peal ja esmalt kastetud papp jääb esimeseks. Peale pannakse aluskile suurune kile. Kile vajutatakse tihedalt vastu papivirna, et kõik papid ühtlaselt niiskuks.

Tulemüüri piiridele kinnitatakse 12-15 cm laiu kõvaplaadiriba, kare pool peal. Papi peale jääb nurk lõigatakse viltu. Plaadiga kaetakse puitseina ja tulemüüri vaheline vuuk. Plaat paigutatakse umbes 2-3 cm tulemüüri peale ja naelutatakse papinaeltega puidupinna külge kinni.

Plaadiribale kantakse liimikiht umbes 5-6 tundi enne papi seina löömise alustamist. Sellise võttega asendatakse vuugi peale paigaldatav puitliist.

Nurkade pappnurgad kinnitatakse papinaeltega. Töö alustatakse laepiirilt täies mõõdus nurgaga. Jätkatud detailid kinnitatakse nurga alumisse ossa.

Papi kinnitamist alustatakse ülemisest servast papi keskelt. Fotol 6 on näha naelalindile tehtud sik-sak-kujund. Fotol olev naelutusriba ei jää laeliistu alla peitu, sest enne katuseliistu paigaldamist liimitakse naelutatud koha peale pingupapist lõigatud ja allservast õhemaks lõigatud 10-15 cm laiune lint.

Samasse kohta jääva palgivuugi tõttu pidi papi naelutama vuugist allapoole jääva palgi ülemise serva külge. Kummagi kinnitusviisi puhul kinnitatakse papp peale ülemise serva kinnitamist alumisest servast. Papp lõigatakse enne kinnitamist suuruselt parajaks. Rõhknaeltega kinnitamisel on naelte vahekaugus umbes 2,5 cm. Papinaeltega naelutades on piisav, kui vahekaugus on umbes 3 cm. Alumises servas piisab, kui naelte vahekaugus on 3 cm ja ilma sik-sak-kujundita.
Vertikaalservade ning ukse- ja aknapiitade naelutamisel järgitakse fotol kujutatud viisi. Seda naelutamistihedust järgitakse seintel, mille pingupapiga kaetav pind on üle 8 m2. Väiksemate pindade puhul piisab sirgest naelareast, vahekaugusega umbes 3 cm. Fotol kujutatud tulemüüri piiril oleva kõvaplaadiribale ja nurkade papinurkadesse kinnitatakse pingupapp liimides. Papp peab olema mõlemast servast õhemaks lõigatud. Peale seda kantakse vuuki liimisegu ja vuuk vajutatakse kinni. Liimi kiire kuivamise tõttu tuleb töö teha just sellises järjestuses.

Lakke pingupapi paigaldamisel servade liimkinnitusi ei tehta, papid kinnitatakse sik-sak-kujundis umbes 2,5 cm vahedega. Peaaegu nelinurksete ja umbes 25 m2 suurustes või suuremates tubades kinnitatakse iga papipaan nii, et naeltega kinnitatakse ka vuugi alla jääv serv. Naelutamisel on piisav naelutusvahe umbes 3,5 cm. Naelutamisel kasutatakse naelutamislinti.

Pingupapp kinnitamisel poorse puitkiudplaadi külge ilma naelteta. Välisseinas sageli kasutatud 20 mm paksuse plaadi katmine ei saagi toimuda muul viisil kui liimimisega. Liimitavad servad tuleb katta liimiseguga umbes 15 cm laiuselt. Papi kinnitamist võib alustada peale liimi kuivamist.
Fotol 7 vasakus servas paistab eelmisel päeval liimiga töödeldud servad. Papi kinnitamist alustatakse akendest, esmalt kantakse akna kohale ja alla jäävatele kinnituskohtadele uuesti sama liimisegu. Akna piidast alates hakatakse pappi kinnitama nurga suunas. Kinnitus toimub samas järjestuses nagu naelutades. Esmalt vajutatakse papp ülemisest osast keskelt kinni, seejärel ülemise osa küljed diagonaalselt üles liistuga lükates. Kinnitamisel kasutatakse tugevat plastliistu. Peale alumise osa kinnitamist kantakse vertikaalvuukidele liimisegu, seejärel kinnitatakse vuuk plastliistuga ja alustades vuugi keskelt. Papp paigutatakse vuukide kohalt umbes 15 cm pealistikku. Kinnitamisel jälgitakse, et papis ei tekiks kummuvaid kohti, need kohad tuleb nakkumise ajaks ehk umbes 10-20 minutiks uuesti kinni vajutada.

Peale papi kuivamist silutakse vuugikohad plasti sisaldava pahtliga. Pinnad jäävad nii siledad, et võhik isegi ei aima, et poorse puitkiudplaadi pinnakattematerjalina on kasutatud pingupappi. Kuna tulemuseks on puhas ja vastupidav ning kulud soodsad, tasub seda töövõtet kindlasti kaaluda. Pingupapi kasutamine puitkiudplaadil on hea lahendus ka seetõttu, et ka väikesi papitükke saab ära kasutada ja naelutus ei pea olema tihe, sest papi alla jäävad ebaühtlased plaadivuugid või plaatide minimaalsel elamisel ei ole tähtsust.
Kui poorne puitkiudplaat soovitakse värvida, tuleb pinnad peale vuukide lindi katmist ja osalist tasandamist veel kruntvärviga katta ning veel kord tasandada. Tapeeditavad pinnad tuleks peale vuukide lindiga katmist ja osalist tasandamist veel kliistriga katta ja lihvida.
Pappide servade õhendamist tehakse selliselt, et papi pinnale umbes 7-10 cm kaugusele servast lõigatakse lõikelaua abil noaga kerge sisselõige. Kui sisselõige on tehtud fotol 10 kujutatud viisil on rebimine lihtsam ja serv on sobivalt õhuke.

Esteetiliselt ilusa lõpptulemuse saavutamiseks kaetakse naelutatud nurgad ühest servast õhendatud 12 ja 10 cm laiuste ribadega.

Alusele kantakse liimisegu ja esimene laiem lint paigaldatakse õigesti ja murtakse üle nurga umbes 2 cm võrra teise seina peale.

Seejärel kinnitatakse teisele seinale kitsam lint selliselt, et õhendamata serv on nurgast kinni. Kinnitamisel kasutatakse abivahendina niisutatud svammi. Töö tuleks ära teha ka plaadiga kaetud seinte nurkades.

Pingupapp kivipindadel

Pingupapi kasutamist võib laiendada ka kivipindadele. Kivist pindade katmisel võib kasutada sama meetodit nagu poorsele puitkiudplaadile kinnitamisel.

Pingupapp on soodne viis ka seintelt mahakooruvate pahtli- ja värvikihtide katmiseks. Alusmaterjalil peab parandama ainult servade kinnituskohad. Uute betoonelementide ja plokkidest laotud seinte tasandustööd tehakse ainult servade kinnituskohtadest, seejärel katab pingupapp ise kõik kinni. Selline kasutusviis saab peagi populaarseks, kui mõttega esmalt harjutakse. Selgeid põhjendusi selle meetodi kõrvale tõrjumiseks on raske välja mõelda.

 

Lisainfo

Mõõdud

1,5 x 24m